Fjällräven Classic 2017. II osa. Viimased matkapäevad. Kohtumised.

14.08.2017 -25km

Neljas ja eelviimane päev. Tuul oli hommikul endiselt alles, pilved ja vihm ka. Hommikusöögi valmistasime telgi eeskojas ja sõime telgis. Lõpuks sundisin end välja ronima. Väljas oli talutav ja üldse mitte nii hull, kui tuules laperdava telgi sees olles tundus. Panime asjad kokku ja põrutasime edasi. Lootus oli, et madalamale jõudes muutub ilm rahulikumaks. Tuul oli endiselt väga tugev, aga meie rõõmuks pöördunud ja puhus nüüd selja tagant. Kahju oli vaadata vastu liikuvaid matkajaid ja nende tuulest punaseid nägusid. Kuna Tjäktja punkt on 60 km peal siis kerge arvutus näitas, et meil on finišisse minna veel ligi 50 km, mis tuli ära teha kahe allesjäänud matkapäevaga. Võtsime päeva eesmärgiks 25km, läbida Alesjaure kontrollpunkt ning jõuda pea-aegu Kieroni punktini. Eelmisest aastast mäletasin, et peale Alesjauret läheb matkarada oluliselt lihtsamaks, ei ole nii kivine, või kui ongi, siis on paigaldatud rohkem laudteid.

Alesjaure punkt asub rajast kõrgemal ja seetõttu hakkas varakult paistma. Sinna jõudes tervitas meid jällegi – arvasite ära – tugev tuul. Mõtlesime välja hea plaani – teha toit õues valmis ja minna seda siseruumidesse sööma, et natukenegi sooja saada. Samas selgus ka tõsiasi, et Classicul osalejaid siseruumidesse ei lasta (vähemalt mitte sööma), mis ühest küljest on loogiline, sest need ruumid olid üsna väikesed ja matkajaid palju, aga eks oleks võinud väikese järeleandmise ikkagi teha, kuna ilm oli tõesti erakordselt kehv. Üks Saksamaalt pärit nooruk küsis poemüüja käest kohalike ilmaolude kohta ja ka müüja kinnitas, et nii tugevat tuult Alesjaures igapäevaselt ei nähta. Templid passis ja lõuna tuulevaiksema majakülje varjus peetud, hakkame mäest alla rühkima lootuses, et ehk siis ka tuul vaibub. Lootus ei olnud asjatu. Jõudes kauni ja selgeveelise Alesjaure järve juurde võis vihmakeebi kapuutsi vahepeal isegi peast lükata.

Alesjaure järv:

Edasi läks tee päris pikalt mööda soist järvekallast, kus üllatuseks olid paljud laudteed-sillakesed purunenud ja tempo läks sopa sees teed rajades aeglasemaks, kui ma eelmise aasta kogemuse põhjal lootnud oleksin. Merle tegi ettepaneku minna neljanda päeva õhtuks ööbima ühele tõesti kaunile astangule mäenõlval vahetult enne Kieroni punkti. See koht oli ka mul hästi meeles ja mõte tundus hea. Kaks väsitava ilmaga päeva – pidevalt vaheldusid kolm aastaaega – oli jätnud jälje kui mitte kõigi siis vähemalt minu enda motivatsioonile. Ainus mõte oli kiiremini ööbimiskohta jõuda ja eks seal sopa sees oli ka raske leida kohta, kus need kümmegi minutit mõnusalt puhata, mis igas tunnis jätkuvalt ettenähtud olid.

Päev hakkas juba õhtusse jõudma kui rada lõpuks soiselt järvekaldalt eemale keeras. Tüdrukud olid matka jooksul mitu korda minu käest küsinud, et kus siis minu lubatud põhjapõdrad end peidavad ja ka neljas päev ei olnud mingi erand. Jõudsin juba muretsema hakata, et kust ma need põdrad nüüd välja võtan selle lühikese ajaga, mis matka lõpuni jäänud, kui korraga kuulsime kaugusest imelikku heli. Nagu oleks karjakell. Jäime seisma ja kuulatama ja lõpuks, kui silmad ümbrusega rohkem harjusid, seal nad olidki. Põhjapõdrad, terve kari. Sarved uhkelt õhtutaeva poole sirutatud. Varsti märkasime, et põdrakarjal olid ka muud plaanid, kui lihtsalt taamal kenad välja näha, ja nad suundusid täpselt meie ees matkarajale, et see ületada ning teisele poole mäenõlvale pääseda. Kui kogu kari oli tee ületanud jäi üks suurte mustade sarvedega põder teistest natukene maha ja meie arvasime, et Zlatal on harukordne võimalus oma jahinaise oskusi näidata ja põdraga lähemalt tutvust (ning ühispilti) teha. Zlata ei lasknud seda endale rohkem öelda ja astus julgelt mööda nõlva põdra poole, meie panime telefonid valmis, et paremat pilti saada. Põder tundus meie aktsiooni esialgu rahulikult suhtuvat, aga kui Zlata järjest lähemale jõudis, hakkas ka põder valvsamalt meie poole vaatama. Üritasime sosistades Zlatat motiveerida, et põder paneb enne plehku, kui pilt tehtud saab, aga siis juhtus midagi ootamatut. Põder tõstis pea, vaatas Zlatale otse silma ja hakkas talle vastu kõndima. Ma polnud kedagi raske matkapäeva lõpus nii kiireid samme tegemas näinud nagu Zlatat sel hetke. Pärast kirjeldas ta, kuidas põdra silmad leegitsesid ja kuidas ta sarved ees tema suunas kappas. Igal juhul sai pilt tehtud ja nii põder kui Zlata pääsesid intsidendist eluga.

Põdrad:

Selle vahejuhtumiga oli aga päev täitsa õhtusse jõudnud ja põdrakarjamaale telkima jääda ei tundunud tark mõte. Selge oli ka see, et Kieronist võime sel päeval ainult und näha. Lisaks ei olnud meil kellelgi õhtu-ja hommikusöögi jaoks vett varutud. Suurte pingutustega jõudsime lagedalt karjamaalt tagasi mägede vahele, kust paistis ka väike järveke. Seisvast veekogust küll joogivett võtta ei soovitata, aga mõtlesime, et nagunii peab läbi keetma ja ilmselt on ikkagi okei (või siis veedama viienda päeva kambakesi kivide taga kükitades). Mina olin selleks ajaks täiesti läbi ja mõtlesin ainult, kuhu telgi püsti saaks panna ja ise sinna sisse pikali heita. Helen ja Merle tundusid ülejäänud seltskonnast kõbusamad olevat ja nii jäi veevärk nende peale. Viimase öö auks panin endale jällegi eraldi telgi. Öö tõotas tulla külmem, aga õnneks tuulevaiksem kui eelmine. Õhtust sõin seekord juba telgis istudes, jalgupidi magamiskotis.

 

15.08.2017 – 25km

Viies ja viimane. Hommikul ärgates oli külm. Tuul ei olnud nii tugev nagu eelneval hommikul aga oli külm. Et üldse magamiskotist välja saada, otsustasin, et jätan magamiseks mõeldud villase pesupluusi endale selga. Sinna peale Vaude soe jope ja selle peale omakorda Fjällräveni jope. Müts pähe ja kindad kätte. Siis oli ülakeha piisavalt soojas, et püksid ära vahetada. Kõige peale vana hea vihmakeep. Alles siis julgesin telgi ukse lahti teha ja nina välja pista. Ilm on külmale vaatamata ilus. Päike sinna ei ulatunud, kus meie telgid olid, aga paistis ometigi. Mägede pealt oli ilusasti näha, kuidas päikese kätte jäävad osad rohetasid, aga see osa kuhu päike veel jõudnud ei olnud oli hall ja härmas. Teiste telkide elanikud olid samuti ärganud ja toimetasid tasapisi. Merle hõikas telgist, kas keegi tahab kuuma vett. Soe toit tundus mõistlik. Kõik võtsid hommikueinet telkides. Lippasin telgi juurest telgi juurde ja uurisin kuidas asjad on. Kõik olid jõudnud sinnamaani, et kõik peale telgi on pakitud ja matkavalmis. Leppisime kokku, et 10 minuti pärast võiks minna. Kõik hüppasid oma telkidest välja viimasel hetkel, paneme telgid kokku ja läksime jälle.

Viimane hommik:

Kõndides hakkas mõnusalt soe ja sooja jope sai ära võtta. Varsti jõudsime meiegi päikese kätte. Tegime mõnusa 10 min pausi. Karin läks ümbrust uurima ja leidis põdrasarve, mille ta koti külge kinnitame. Lõpuks sai viimane mäenõlv otsa ja ees oli laskumine orgu, Kieroni kontrollpunkti. Taamal paistis juba Abisko järv. Kieron tervitas meid päikesepaiste ja pannkookidega. Isegi hea meel oli, et eile lähemale ei jõudnud, sest nüüd oli hommikusöögist juba piisavalt aega möödas ja koogid vägagi ahvatlevad. Mõtlesin oma nõudega pannkoogitelgile lähenedes, et kui küsitakse mitut kooki ma soovin, siis, mis oleks veel selline arv, mis jääks viisakuse piiresse. Õnneks lahenes mure kohe – kõigile oli ettenähtud neli kooki, lisaks moos ja vahukoor. Vahukoort jätkus ka kohvi peale. Puhkuse tunne hakkas tagasi tulema.

Enne Kieronisse laskumist, taamal Abisko järv:

Pannkoogieine Kieronis:

Kieronist edasi läksime juba rõõmsa meele ja kerge sammuga (nii palju kui pannkookidest pungil kõht lubas). Üsna pea jõudsime Abisko järve kaldale. Kiiret justkui enam ei olnud ja finiši pärast ei muretsenud. Rada sarnanes üha rohkem koduse Eesti maastikuga, isegi puud (kuigi madalad) on tagasi. Lõunasöögi tegime järve kaldal lohus, sest vahepeal kimbutas ikkagi tuul. Läksin panin jalad korraks Abisko järve. Karin tuli ka. Vesi pani seekord ikka kiljuma. Nii külm! Arutasime, et kui suure raha eest on keegi nõus järve hüppama. Mina vist olin kõige odavam ja arvasin, et 500 eest teeks juba ära, aga nii mõnegi ees oli eelis, et jalad olid juba vett tunda saanud.

Abisko punkti poole edasi liikudes muutus järv kiirevooluliseks ja kiviste kallastega kärestikuliseks jõeks. Mõtlesin endamisi, et kuidas oleks siin süstaga sõita. Ei, vist ei saaks hakkama. Kieroni ja Abisko vahel oli juba palju rohkem liikumist kui vahepealsel rajal. Vastu tulid puhtad, puhanud ja värsked matkajad, kes sopasemates kohtades üritasid puhta jalaga läbi pääseda. Meie panime juba otse – päästa ei olnud enam midagi.

Märkamatult saabus viimane puhkepaus enne finišit. Mõtlesime, et tsivilisatsiooni naastes peaksime välise poole ka taas üle vaatama. Karin ja Zlata tegid oma päevi patsis olnud juuksed lahti ja said uhkeldada kaunite lokkidega. Meie Heleni ja Merlega üritasime niisama ilusad olla. Viimase pausi ajal juhtus kaks asja. Esiteks nägime veel üht põhjapõtra, kes hulkus metsas üsna meie lähedal. Teiseks nägime eestlasi. Jah, meie eestikeelne lobisemine jõudis mööduvate noormeeste kõrvu, kellest üks kohe tabavalt ütles: „Näe, eestlased”. Lähemal vaatlusel selgus, et minu jaoks ei olnudki need noormehed päris tundmatud, vaid kahega neist sai eelmisel aastal sama matkarada tallatud. Mõnisada meetrit käisime koos ja jagasime matkamuljeid. Nende tempo oli küll kiirem ja mingil hetkel läksid teed lahku.

Lõpuks ometi hakkas paistma Kungsledeni lõppu tähistav puidust katusealune. Olime kohal. Sealt Abisko kontrollpunkti oli veel umbes pool kilomeetrit. Mõtlesime juba välja, et finišijoone võiksime ületada kõrvuti mitte hanereas, nagu me muidu olime kõndinud. Sada meetrit enne päris finišit üllatasid meid aga Norrast saabunud reisikaaslased – Karola fotoaparaadi ja Anneli maitsvate ploomidega. Nii me finišeerume – ploome nosides ja oma fotograafiga nagu staarid. Oli uhke tunne küll. Vastuvõtt oli soe, rahvas aplodeeris ja ergutas. Saime viimased templid, ordenid ja kaks märki. Tagasisõit võis alata.

Kungsledeni lõpp/algus Abiskos:

Kokkuvõte.

Minu jaoks oli rada teine kord läbida lihtsam kui esimesel korral. Rasketel hetkedel oli väga lohutav teada, et läheb paremaks, ja et see ei ole lihtsalt mingi abstraktne mõte, vaid tegelikult ka läheb paremaks. Füüsiline vorm oli parem. Kusagilt valutama ei hakanud, kott raske ei tundunud. Söögiisu kippus ka sel aastal kaduma ja pidi endale korduvalt meelde tuletama, et sööma peab ja regulaarselt. Külmemate ilmadega pidi sundima end ka jooma, sest janutunne loomulikult ei tekkinud. Varustusega oli kõik okei. Midagi üle ega puudu ei olnud. Riietest seekord tundsin, et kaasas oleks võinud olla veel üks lisakiht – softshell või fliis. Ja kindad oleksid võinud olla vee- ja tuulekindlamad. Seltskond oli väga tore. Kõik tublid matkajad. Kõik oli kuidagi sünkroonis – kui vaja, siis sai nalja tehtud, kui vaja, siis omaette edasi rühitud. Olulised otsused võtsime vastu üllatavalt üksmeelselt (kuigi viis inimest on hea arv ka demokraatia rakendamiseks kui vaja).

Väike ülevaade kaasas olnud varustusest, rõivastest ja muust.

Minu lemmikud: Ferrino Trekker vihmakeep, Abisko 75 seljakott, müts. Millest kõige enam puudust tundsin: värsked puuviljad.

Heleni lemmikud: Fjällräven Keb püksid. Kuna ilm mägedes oli väga muutlik, siis sai sooja ilmaga tuulutusavad lahti teha, nii ei hakka higistama ja meeleolu püsib positiivne. Ka ilma matkakeppide ja vihmakeebita ei kujutaks seda matka ette. Puudust tundis seljakotist, kus oleks joogipudeli hoidja käeulatuses, et saaks pudeli kätte kotti seljast võtmata.

Merle lemmikud: Fjällräven Nikka püksid, kiirelt kuivavad ja mugavate suurte taskutega, GoPro kaamera, kerge kaasas kanda, saab teha nii pilte kui videoid ja termokile, mis aitas kui magamiskotist öösel väheks jäi. Puudust tundis kergest ja pisikeseks käivast sulejopest ( Jack Wolfskini Zenon näiteks).

Zlata lemmikud: Ferrino Trekker vihmakeep, matkakepid ja soojad kindad. Puudust tundis sääsevõrguga mütsist (eriti esimesel päeval).

Karini lemmikud: Fjällräven Keb jope, suur tormikapuuts, rinnataskud, õhutusavad. Matkakepid (kolmel matkajal viiest olid Mastersi Dolomiti GT Calu matkakepid), Vaude vihmakindlad kilepüksid ja Jack Wolfskini sulejope. Puudust tundis seljakotist, mis toetaks paremini selga ning hoiaks tugevamalt puusade ümber kinni (kitsad puusad). Samuti oleks võinud kaasas olla veekindlad kattekindad. Olemasolevad sõmikud ajasid küll asja ära, kuid vihmaga said kiirelt märjaks ning see tekitas lisa külmatunnet.

 

Telli uudised

Jäta meile oma e-posti aadress. Meil on heameel jagada Sinuga nõuandeid, reisijutte ja häid pakkumisi.

Viimati lisatud

MATKaTV otseülekanne - Matkajate ja Matkajuhtide kokkutulek 2017

Sel aastal saavad matkajad ja matkajuhid kokku 25. ja 26. novembril Pärnumaal Jõulumäe Tervisespordikeskuses. Jõulumäe on kaunis paik kauni looduse keskel.

Loe edasi

Tartu MATKaSPORDI sooduskampaania 18-19. November 2017

Ainult 18-19. oktoobril on Tartu MATKaSPORDIS kõik rõivad ja jalanõud vähemalt 25% soodsamad. Lisaks sellele on kohale toodud eriti suur valik naastudega Icebug

Loe edasi